See on jää ilma tis-ita

Need viimased kolm päeva olid ülimalt toredad. Kauaaega pole nii tore olnud. Ma suutsin koguda endale kolm sinikat, kaks neist põlvele ja üks tekib kohe otsaette. Ma suutsin pidevalt ehmuda, võinoh, mind ehmaati pidevalt mingi random asjadega. Ma suutsin naerda pisarateni. Ma suutsin valutada kõhtu. Kevadpäevad olid toredad.


Lugesin ühe tuttava blogi ja nö leidsin posti endast. Ma pean kuidagi moodi enda arvamuse selle kõige kohta ütlema.
Alustuseks..Millistele faktidele sa toetud, et väita, et ma olen ära unustanud selle igati vinge suve? Need eriti-meeldejäävad-suve-sündmused ei ole mul meelest läinud, vastupidi, neid meenutades toob see mulle naeratuse näole sest see suvi oli tõsiselt f-u-n(suurte tähtedega).
Hmm.. Ma jäin mõtlema, et kas ma üldse olen kellegagi kunagi täiesti ükskõikselt käitunud? Anyways, see kui ma sind nägin ja kallistasin ja ajasin juttu tähendab, et ma ei tea sind ja käitun ükskõikselt siis anna andeks, aga sellejärgi otsustades ei tea ma vist mitte kedagi.
Kokkusaamistest rääkides siis, andesta, aga mina pole ju ainsana selles süüdi. Linnas olles võiksid sa mulle helistada või isegi teada anda, et sa oled linnas, aga ei, sa ei tee seda. Ma ei aja süüd sinu kaela, oh ei. Ma tean, et ma ise olen ka süüdi, ma tõesti olen pidevalt hõivatud, pidevalt on mul mingid muud tegemised jne.
Sinust on vale väita, et ma suhtlen sinuga ainult siis kui mul kellegagi suhelda pole. Mul on alati kellegagi rääkida niiet pead oma lauset, piltlikult öeldes, sööma.
Ja kui sa arvad, et mul sinust täiesti suva on siis võta teadmiseks, et inimestest kes on mulle kallid olnud ja keda ma tõsiselt usaldanud olen ei ole mul kunagi ükskõik, ükskõik kui pe*se suhted läinud on.

Kui oled otsustanud minuga nö mitte suhelda siis see on sinu enda teha, mina sinu otsust muutma ei hakka.

-Ellu ,